Tim Woodcock C2C ehk MTB a’la carte Suurbritannias


Nagu pealkiri vihjab, ei pruugi siin olla suurepärast lugemist paadunud maanteeratturile. Allpool räägime seiklusest, kus pannakse proovile iga maastikuratturi oskused, tehnika, närvid ja vastupidavus.
Kuid alustame algusest. Ja selle seikluse algus koos juurtega paikneb Suurbritannias, maal mille maastikele on hulganisti radasid sisse tambitud Rooma suurimpeeriumi ajal ja arvatavasti ka varem. Kogu maa on otseses mõttes risti rästi läbi põimitud jalgradadest. Tänuväärselt üllataval kombel peetakse UK-s vanadest asjadest rohkem, kui meil ja vana jalgrada on püham, kui uusarenduse sterlingid või põllumehe kaerapõld. Kui sinu maad ületab iidne jalgrada ei aita ussi/püssirohi ega superstaari staatus. Seadus on selline. Neid radasid peavad kõik saama kasutada – omal jõul ja ilma mootorita. See on loonud ideaalse pinna jalgsimatka kultuurile, mis on omakorda loonud rajad maastikuratturitele.

Mis on C2C?

Reis algab rataste kastmisega Iiri merre

Jalgsimatkamisest on alguse saanud ka rannikult rannikule matkamise (coast to coast ehk C2C) traditsioon. Kuna Suurbritannia on ümbritsetud veega on siin ideaalne pinnas sellistele pikamaamatkadele. Kõige klassikalisema C2C raja matkakirjelduse on eelmise sajandi seitsmekümnendatel paberile pannud kirjanik ja kirglik mägimatkaja Alfred Wainwright. Tema koostatud maršruut ühendab Inglismaa idapoolse liivase Iiri mere ranniku läänepoolse Põhja mere kaljuse pankrannikuga. Inglismaa keskosas kulgev trassi asukoht ei ole juhuslik. Teekonnal läbitakse Inglismaa kaunemaid loodusparke – Lake District, Yorshire Dales ja Nort York Moors. Pilk kaardile paljastab, et tegu ei ole just lihtsaima maršruudiga. Lake District’i kõrged tumedad kivised mäenõlvad on kindlasti tõsisemaiks maastiku ületamise väljakutseks, kuid ka läänepoolsemad North York Moors kanarbikuvaibaga kaetud liivased nõmmed kõrguvad kõrgel maastiku kohal. Ja just see teeb kogu selle retke visuaalselt ülimalt nauditavaks.

C2C maastikuratastel

Koos maastikuratta populaarsuse kasvuga on ka ratturid välja töötanud ja ära proovinud kümneid erinevaid C2C radasid. Legendaarseim ja seiklusterohkeim on (väidetavalt) ikkagi maastikuratturitele kohandatud Tim Woodcock’i C2C MTB rada, mis põhineb algupärasel Wainwright’i jalgsimatkamaršruudil algusega St. Beesi külakeses lääne rannikul ja lõpuga Robin Hoodi lahe ääres idarannikul.

Priidu ja Konxu C2C

Black Sail Passilt vaade Wasdale Orule

Tim Woodcock’i C2C maršruudil põhineb ka meie maastikurattaseiklus. Idee ette võtta maastikurattasõit Inglismaal pärineb juba aastate tagant ja on alguse saanud UK maastikuratta ja varasemalt veel fotoajakirjadest imetletud maastikuvaadete taustalt. Kui tekkis teadmine C2C radade kohta, oli edasine juba lihtne. Klubi siselistist püstitatud Priidu üleskutse antud reis ette võtta tekitas palju elevust, kuid reaalselt pakkisid reisikotid kaks meest – Priit ja Konx.
Otsustasime matkata ilma igasuguse tugiteenuseta kandes kõike teel vajalikku seljas. Telke siiski kaasa ei vedanud, lootsime majutus- ja toitlustusasutustele trassi veerel. Tuleb tunnistada, et reisi jaoks muretsetud korralik 25 liitrine seljakott 8 kilose kandamiga ei tundunudki midagi hullu. Viimastel päevadel ei viitsinud pauside ajal enam teist seljast maha ajadagi.
Varusime reisi tarvis 7 päeva. Plaan oli C2C ära sõita 4 päevaga, kuid igaks juhuks jätta 1 varupäev ettenägematute juhtumiste tarvis (a’la äikesetorm, tehnika jukerdamine, med. punkti külastus vms). Esimesed päevad tõotasid tulla kõige raskemad, samas oli ilmaprognoos nendeks päevadeks kõige parem ja üldiseks motoks sai: “Kui ei saja – põrutame nii kaugele kui saab”.
Alustasime reisi mõnusa pubikülastusega St. Beesi külakeses, kus oli matkasaabastes inimeste kontsentratsioon suht kõrge. Ajasime õhtul törts lorajuttu hotelli personaliga (iga minuti tagant küsiti sõbralikult ega me soovi teed/kohvi/küpsist jne) uurides kohaliku eluolu kohta, millele järgneval hommikul sadulasse istusime ja mäest alla Iiri mere äärde suundusime. C2C rattaseiklus algab traditsioonide kohaselt ratta vette kastmisega (sõna sõnalt pole vaja võtta – piisab kui kumm märjaks saab). Surusime siis tagumise rattad merre, pistsime turistile kaamera pihku ja lasime hetke jäädvustada. Sõit oli alanud.

Laskumine Wasdale'i

Palju ilmekamalt, kuid sõnad siin jutus, illustreerivad sõidu kulgu, olusid ja vaatamisväärsuseid rajal tehtud pildid. Las olla need meie pikemaks reisikroonikaks (viited pildialbumile allpool). Esimesest päevast jääb eredalt meelde Ennerdale’i ja Wasdale’i oru vaheline Black Sail Pass nimeline mäeületus. Ca 300 m tõusu, mis tõsi küll, tuli pea täies mahus läbida kõndides, viis meid 545 m kõrgusele ja pakkus esimesi kauneid vaateid Lake District maastikule. Paslik on märkida siinkohal ja tähelepanelikumalt pilte vaadanu kindlasti märkas, et karboontallaga võistluskingad ei kuulunud meie arsenali. Esimene mäest üles ronimine kinnitas spetsiaalsete rattamatkajalanõude ideaalset sobivust sellele reisile.
Black Sail Passi’ilt laskumine Wasdale orgu oli tehniline, kohati tuli jalastuda, kuid ometi oli see korralik nauding. Tuleb mõttes ennast kiita Aspeni/Renegade vahetamise eest 2,25 mõõdus Rocket Roni (ees) ja Racing Ralphi vastu (taga). Kividel ja märjavõitu murul, mis pahatihti jalgradasid kaunistasid, oli pidamine enam vähem korralik. Laskumise ja 500 m kõrguste mägedega seoses meenub veel üks asjaolu: nimelt mängis väga olulist rolli tugev tuul, mis koos seljakotiga sõites päris märkimisväärselt tasakaalu sundis korrigeerima, laskumistel tuli harjuda lisakilodega seljal, mis sundisid ka laskumistehnikat natuke ümber harjutama.
Esimene päev viis meid veel ühe suure ja ühtlasi ka suurima kõrgustevahega mäe otsa nimega Old Man of Coniston (http://en.wikipedia.org/wiki/Old_Man_of_Coniston). 610 m kõrgusele viiv rada oli kivine ja suures osas sõidetav. Laskumine oli aga hoopis teisest puusts kui aeglane ja suurte astetega Black Sail pass. Mäeharjalt alla minev rada lookles ja väänles mäeküljel ning kiirust kogus siin kiiresti. Vahetult enne Conistoni külla jõudmist järsu asfaldilaskumise lõpus võis tõdeda, et õhus on piduri kärsakat …
Enne esimese päeva majutuskohta Ambleside’is jõudmist avanes võimalus piki mäenõlva kõrgusjoont kulgeva singli (mis tuleb mainida, oli lihtsalt suurepärane veeremine) lõpus olevas järves väikse suplus teha. Ujukad läksid asja ette!! 🙂

Esimese päeva saldo: 88 km, 2300 m tõusu, 10 h kogu sõiduaeg (puhas sõiduaeg 7:17).

Old Man Of Conistoni ülalt vaade alla orule ja super laskumisele.

Teise päeva hommikul siras taevas päike ja õnneks oli öösel vaid õrnalt tibanud. Pärast pudru ja muu laadungi sisse tankimist tõusime hommikulauast, istusime sadulasse ja 9 km ning 50 minutit hiljem avastasime, et lõputuna tunduv tõus oli kellale kirjutanud 500 tõusumeetrit. Aga kuna taustaks olid jätkuvalt maalilised Lake District vaated alla orule, tuli see kuidagi märkamatult. Kindlasti aga ei tulnud märkamatult järgmised 20 km, mille läbimiseks ületasime mäekese, mis oli aerofotolt tundunud ilus rohekas karjamaa. Tegelikuses aga oli tegu lirtsuva ja imeva soise maastikuga, mis meid kindla veendumusega ühte kohta soovis naelutada. Siin soovitaks teistele väikest trassi muudatust.
Edasi kulgesime üle karjamaade, mägede; sulgesime ja avasime lugematul arvul karjaväravaid ning ei jõudnud ära imestada, kui palju lambaid on võimalik ühele maale kokku koguda. Õhtuks olime tänu majutuskohtade puudumisele Keld’is jõudnud hubasse külakesse Reethi.

Teise päeva saldo – 105 km, 2434 m tõusu, 11 h kogu sõiduaeg (puhas sõiduaeg 7:52).

Vaade tagasi Ableside'ile ja Lake District'ile

Kolmanda päeva algusest ei tahaks väga rääkida. Ärkasime vihmasaju saatel ja jõudes Richmondi, mis asus 25 km kaugusel Reethis.tJäi teostamata ka Konxu plaan külastada ilusat lossi, kuna paduvihm trummeldas kiivrile ja oli vaja püsida liikumises. Et külmetus algab tavaliselt jalgadest, siis nuiasime kohalikust kauplusest neli kilekotti, tõmbasime need ligumärgadele jalgadele ja tekitasime väikese termoefekti. Toimis. Kuna kolmas päev sisaldas hulganisti asfaltteid ei tekitanud vihm ka ülearu suurt kahju meie edenemiskiirusele, mis oleks olnud määratult aeglasem, kui me oleks sellise ilmaga kuskil off-tracki sõitnud. Vajalikuna tundunud kiiremad kilomeetrid said lõunkas koos vihmaga otsa ja vahetult pärast Osmotherley’s soojas kurku pressitud võileiva lõpetamist ületasime ratastel North York Moorsi rahvuspargi piiri. See silt ei olnud tühja-tähja tähendusega. Juba loetud kilomeetrid hiljem seisime nelja pingil istuva ja vaadet nautiva pensionäri ning kahe labradori kõrval kanarbikuse mäe harjal ja hing juubeldas ette. North York Moorsi looklevaid ja kiireid radasid on palju kiidetud ja siin nad nüüd olidki. Hoopis erinevad kui seni ja 100% sõidetavad. Lõpuks ometi saime ka metsavarjus singlitel sõita ja vahelduseks unustasime esimeste päevade rock-gardenid. Kõrgel orgude kohal liivaste nõmmede peal sõites oli kogu ümbritsev maastik nagu peo peal. Roosakas-lilla kanaribik tundus nii kodune.
Õhtuks vedasime ennast kaugemale, kui algselt olime plaaninud. Vihm ärgitas vist kiiremini väntama, sest võtsime majutuse sihiks kena kohakese mäeveerel (nagu neid seal vähe oleks) nimega Carlston. GPS näitas, et raja lõpuni on nüüd jäänud veel 60 km ja see tundus meeldiv perspektiiv homse ja edasise suhtes.

Kolmanda päeva saldo: 102 km, 1900 m tõusu, 9,5 h kogu sõiduaeg (puhas sõiduaeg 6:03).

Kogu sõit ei ole meelakkumine. On ka rattaga sõiduks vähem sobivaid kohti.

Neljandal päeval tõusime ilusasse päikesepaistelisse päeva teadmisega, et täna ei tule enam palju vaeva näha Robin Hood Bay äärde ja sõidu lõpppunkti jõudmiseks. Iga teel oldud kilomeeter tundus soojendava päikese käes nauditav ja meri ei terendanud enam kaugel. Ometi, nagu ka varem sõitnud on kommenteerinud, tundus mere äärde jõudmine kestvat kauem kui oodatud. Pärast pankrannikuga ääristatud lahe kaugemalt imetlemist suundusime Robin Hood Bay külakese kitsaid ja turistidest täidetud tänavaid mööda alla mere äärde ja lõpetasime oma C2C sõidu rattad taaskord merre kastes. C2C oli tehtud.

 

Neljanda päeva saldo: 63 km, 1038 m tõusu, 5,5 h kogu sõiduaeg (puhas sõiduaeg 4:10).

 

North York Moors rahvuspark - lummavad vaated

Edasi suundusime 25 km lõuna poole jäävasse Scarboroughsse majutuskohta otsima. C2C oli tehtud ja meil laiutas kalendris üks vaba päev. Aga seda ei plaaninud me veeta Scarborough linna kümneid ja sadu mängupõrguid külastades. Põgusa linna kiirekskursiooni järgselt võtsime sunna tagasi läände. Meid ootas ees magus üllatus Inglismaa ühe parima maastikurattapargi Dalby Forest külastamise näol.
Kodumaisel riigimetsa majandamise keskusel oleks, mida õppida Inglismaa kolleegidelt. Kohalik metsamajandamise asutus on üle maa loonud metsadesse hulganisti rattaradasid ja kohapeal võis veenduda, et metsamajandamine ja rattarajad saavad väga edukalt koos eksisteerida.

Meie siht - Robin Hood Bay Põhja mere kaldal

Aga jätame selle kiunu siinkohal ja keskendume asjale. Dalby mets peitis endas UCI XCO maailmakarika etapi rada, mis kohalikus rajamärgistuses kandis musta värvi. See kõlas paljutõotavalt ja kohe esimese asjana võtsimegi musta raja ette. Üldiselt tehniliselt mitte kõige keerulisemaks hinnatud rada oli puhas nauding. Oli kohti, kus tuli eesolevaga tutvuda, kuid ei olnud midagi konti murdvat (vähemalt meile). Pärast paari ringi mustal rajal võtsime ette ümber mäe kulgeva 37 km pikkuse punase raja, millele hüppasime peale kuskilt poole pealt. See rada pakkus suurimat naudingut, mida võib maastikurattasõidult oodata. Tõusud ja laskumised olid ideaalses tasakaalus. Hoog püsis kõrge ja rada vaheldus nii tehnilise poole kui ka maastiku poolest suuresti. Ausalt, sellest metsas me välja tulla ei tahtnud ja kripeldama jääb mõte, et see oli ainult 1 sadadest erinevatest MTB parkidest Inglismaal. Vist tuleb kunagi naasta …

MTB gurmaanide maiuspala - Dalby Forest

Päeva lõpuks sättisime ennast rongijaama poole Maltonis ja kuigi sai kokku lepitud rahulik kulgemine, läks pea leistal madalamaks, sest metsas saadud adrenaliin oli veel üleval ja avanes võimalus jõuda varasemale rongile. Jõudsimegi jaama 4 min enne rongi. 🙂
Rongiga Manchesteri pooles sõites oli arvamus ühine – Dalby Forest oli kirss tordil ja andis kõva emotsiooni C2C sõidu lõpuks. Konxu riiulil on nüüd raamat kõikide UK MTB parkide kirjelduste ja infoga, mis on üks väärt infoallikas.

Viienda päeva saldo: 102 km, 1300 m tõusu, ca 9 h sadulas.

Kokkuvõttes ei ole kahtlustki, et antud reis oli isiklikus plaanis läbi aegade parim rattareis. Võib olla kõik ei jaga arvamust Inglismaa maastiku ja eluolu ilu osas, kuid minul on raske leida sealsele mitmekesisule võrdset vastast.

Tahaks ka!
Allpool on toodud mõned mõtted neile, kel tekkis isu ise sarnane või lausa sama seiklus läbi teha.

Millal minna?
Mõistlik on minna ajal, mil Inglismaal on kõige suurema tõenäosusega mõistlik ilm. 🙂 Lihtne eks. See lause iseenesest eeldab lotovõitja õnne, aga panime oma panused augusti esimesele nädalale. Tuleb siiski tagantjärele tõdeda, et august on UK-s populaarseim puhkuste kuu, mis võib õhendada majutusvõimaluste saadavust popimates kohtades. Kohalike sõnutsi on C2C matkajate seas popimad kuud august ja juuni. Seega võiks ka juuli vabalt olla hea variant. Kindlasti on looduse välimus teistsugune septembris, kuid siis tuleb lühikesed heaga koju jätta.

Palju peab ette planeerima?

North York Moors rahvuspark

Kindlasti on väga raske kokku lugeda minuteid ja tunde, mis sai veedetud internetis infot kogudes , erinevaid trassi variante kaaludes, majutuskohti peilides ja ilmaajalugu uurides. Fakt on see, et meie ostsime välja vaid lennupiletid Manchesteri (koos rattakohvri lisaga) ja broneerisime esimeses öö majutuse St. Bees’is (http://www.fleathamhouse.com/) ja viimase öö hotelli lennujaama kõrval Manchesteris. Kuna puudus ettekujutus rajal edenemise osas, mida mõjutasid tuhat ja üks ettenägematut asjaolu, siis rohkem majutusi me ette ei broneerinud. Olime korralikult läbi töötanud trassi (vaata viiteid jutu lõpus) ja võimalikud linnad koos majutusasutuste nimedega, kus võiksime peatuda. Suuremate linnade teadmisest (Coniston, Ambleside, Shap, Kirkby Stephen, Reeth, Richmond, Northallerton, Osmotherley, Castleton) oli kindlasti palju abi, kuna oli üks õhtu, kui planeeritud külakeses majutus ei saanud ja pidime sõitma edasi ca 20 km järgmisse külasse. Sellega muutus ka järgmise õhtu planeeritud peatuspaiga asukoht. Seega oli jooksev planeerimine meile olulisem ja paindlikum. Nüüd kui uuesti minna, oleks muidugi kogemuse põhjalt teine lugu.

Mitmekesi minna?
Reisi planeerimisel olin arvestanud maksimaalselt nelja inimesega. Reaalsuses sõitsime kahekesi, mis on ka minimaalse turvalisuse tagav variant. Selgus, et kaks inimest pani proovile isegi kohaliku rongiliikluse. Manchester->St. Bees rongiühenduses on näiteks ette nähtud 2 rattakohta! Oled neljakesi, ootavad 2 järgmist rongi (sõltudes konduktori tujust). Õnneks on sealsed konduktorid mõistlikud inimesed ja St.Beesi rongi ümber istudes oli rattaid peal vähemalt 6.
Ka majutuse osas on ühe toa leidmine väikeses külakeses oluliselt lihtsam, kui kahe toa leidmine. Samas oleksime antud reisil hakkama saanud igal pool ka spontaanselt neljale inimesele majutuse leidmisega.

Mida kaasa võtta?

Laskumine Conistoni - oi kui lahe!

Meie pakkisime kaasa kõige elementaarsema, mis tagaks minimaalse mugavuse ja maksimaalse jätkusuutlikuse (popp väljend, eks 🙂 ). Kes kui palju arvab endal vaja minevat, kuid meie seljakoti kaalud jäid 6-8,5 kg piiresse, mis tundus veel mõistlik kandam. Püüdsime ratta tarvikud ja tööriistad jagada nii, et need ei ole duubeldatult kaasas.

Ja kuidas tee leiab?
Oma reisidel kasutame juba aastaid suurepärase ja vähenõudliku giidi – Hr. Oregon’i teenuseid.
Ehk siis kasutasime Garmin Oregon 450 mudelit (kaasas 2tk). Ta ei virise, ei eksi teelt, ei taha puhata ja kogu reisi peale vajab vaid nelja paari laetud akusid. Igaks juhuks oli trass kantud ka Suunto Ambit kella ja viimase hädaabinõuna oli ette valmistatud ka Endomondo Route, mida nutitelefon oleks osanud jooksutada. Paberkaartidega mehkeldamisest oleme ammu loobunud.
Kindlasti ei sobi see reis navigeerimisseadmetega esmatutvumiseks ja rõhutaksin siinkohal, et nutitelefon ei ole minu hinnangul piisavalt usaldusväärne sellist reisi juhtima.
Kasutasime Garmini seadmetes Openstreetmapil põhinevaid Topokaarte millised on väikese annetuse eest võimalik endale nii arvutisse Basecampi kui ka Garmini seadmesse tõmmata (http://www.frikart.no/garmin/index.html) ning võime neid soojalt soovitada.

Kuidas söögiga lood on?

Ei raatsi siit lahkuda..

Trassi ääres paikneb külakesi, söögikohti, linnasis ja majutusasutusi piisavalt, et kaasa ülearu kandma ei pea. Siiski pakkisime hommikul alati mingi võileiva, banaani ja mõne saiakese teele kaasa ja alati kulusid need päeva jooksul marjaks ära. Veega on esimesel kahel päeval lihtne – saab otsa, võtad mägijõest uue. Spordijooke ja geele me oma sõidul ei tarbinudki. Pigem püüdsime vältida nälga jäämist ja sõime igal heal võimalusel midagi.

Palju maksab?

Kohapeal peaks arvestama rongipiletitega ca 100£. Majutuse öö korralikus kohas ca 40£ nägu koos hommikusöögiga. Eined söögikohtades praadie näol ca 5-10£.

Tuleks siis minna? 

100% tuleks.

 

Priit

August 2013

 

Pildid:

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.545742518808716.1073741833.261047580611546&type=1

Viited:

Trassi garminisse saab siit:

http://www.gpsies.com/map.do;jsessionid=0B24E040113B1D6EC01D2F7C80ACFB8F?fileId=ccnsuzselpzfqoyn

Kaardid Garminisse saab siit:

http://www.frikart.no/garmin/index.html

Garmin Adventure:

http://adventures.garmin.com/by/priitg/c2c-tim-woodcock/

Trassi Suuntosse saab siit:

http://www.movescount.com/routes/route325224-Coast_To_Coast_-_Tim_Woodcock_Route

Trassi endomondosse saab siit:

http://www.endomondo.com/routes/