EC 2017 tagasivaade – lund, pori ja poodiumikogemusi

Henry Grünberg (M14 võistlusklassis I koht):

Olen tegelenud rattaspordiga nüüd 4 aastat ning see oli minu teine aasta sõita Hawaii Express Estonian Cupi.

Estonian Cupi esimene etapp oli üks huvitavamate ilmaoludega võistlus minu elus. Lund sadas ning õues oli -2°C. Kui sooja tahtsid teha, siis kõik riided said märjaks ja see ei olnud väga tore, kuna riided olid märjad, siis hakkas ka külm. Tol hetkel tundus isegi mõistlikum lihtsalt bussis istuda, et sooja saada, kui õue kerima minna. Kui start oli ära antud, oli kõik juba hästi ning läks jälle soojaks tänu ärevusele ja sellele, et keha hakkas korralikult tööle. See etapp läks mul väga hästi. Sain enda vanuseklassis M14 esimese koha.

Minu jaoks üks raskemaid etappe oli aga Otepää. Kuna kui sõita oli umbes 10 km lõpuni, tekkis meil märja ja libeda laudtee peal grupikukkumine. Minul läks lenks viltu ning pidurilingid ja käiguvahetaja läksid üle raami kukkumise ajal, kuigi need tegelikult raamist üle ei mahu. Kuna aga oli võistlus ja mu konkurendid hakkasid juba eest ära sõitma ja mu lenks oli raami taga kinni, siis ma lihtsalt tõmbasin selle jõuga raamist üle. Raamile jäid küll kriipsud peale aga minu jaoks oli tähtis edasi võistelda. Mu peamine konkurent oli koos ühe teisega selle ajaga juba kaugel eest ära saanud, nüüd hakkasin neid taga ajama. Kui ma olin üksi 5 km sõitnud ning 5 km oli veel lõpuni, siis ma nägin ees kaugel sinist särki  (konkurendi oma) korraks pöörde taha minemas. Nii sain teada, kus mu konkurent asub ja see andis mulle motivatsiooni veel kiiremini sõita, aga meie vahe oli sel hetkel oma 2 minutit. Ma teadsin, et viimastel kilomeetritel peame ka Väikse Munamäe tippu sõitma. See oli koht, kus pingutasin kõige rohkem, et järgi jõuda. Kui mäe tippu jõudsin, siis nägin oma 20-sekundilise vahega laskumisse minevat konkurenti. Sel hetkel olin väga õnnelik, kuna nende kinni püüdmine oli juba “käega katsutav” ja mul oli ikka võimalus oma vanuseklassis esikoht saada. Pärast pikalt üksi sõitmist, kui lõpuni oli oma 700 meetrit, sain nad kätte. Kahjuks lõpuspurdis jäin ikka oma poole meetriga alla, aga emotsioon oli suur, kuna suutsin üksi neile järgi jõuda ja olla võidule nii lähedal, aga samas ka piisavalt kaugel.

Sarjas üldse sain oma vanuseklassis neli esimest kohta ja ülejäänud kolm korda olin teine. Kokku oli etappe 8, aga ühel pidin tehniliste probleemide pärast katkestama. Sarja oli väga tore sõita ning ma sain palju uusi kogemusi.

Silvia Türkson (N14-16 võistlusklassis II koht):

Sel aastal sõitsin Estonian Cup sarja teist korda. Kindlasti läks mul sel aastal palju paremini tänu minu tublile treenerile, kes minusse usub, toetavatele trennikaaslastele, armsale perele ja sihikindlusele.

Selle aasta esimene etapp oli päris ekstreemne. Seal oli võimalus end korralikus lumetormis proovile panna. Võistlusel ei tundnud ma oma varbaid, sõrmi ja külm näpistas igalt poolt. Suutsin ka rajal korralikult üle kaela lennata, kuid võistluse katkestamine ei tulnud kõne allagi. Kõige tähtsam on alati sõit lõpetada ja jõuda finišisse.

Kõige suurem saavutus oli mul aga Põleva Kivi Rattamaraton, kus saavutasin N14-16 vanuseklassis 1. koha.

Vaatamata ebaõnnestumistele ei lubanud ma endale kordagi alla andmist ja see viiski mind eduka lõpuni. Sarja koondarvestuses sain oma vanuseklassis 2. koha. Järgmine aasta proovib siis uuesti uute eesmärkide ja saavutustega.

Kristiina (N35+ võistlusklassis III koht):

See oli mu teine EC aasta. Eelmine aasta sai esimest korda sarja sisenetud ja toona kõrgemale kui 4. koht (Põleva Kivi Maratonil) oma vanuseklassis ei küündinud. Selle aasta plaan oli end parandada.

Sarja 8-st osavõistlusest sai 7-l kohal käidud (üks jäi vigastuse tõttu vahele) ning tuleb tunnistada, et hooaja algus läks hästi, olin üsna hoos.

Esimene Kuusalu RM sai sõidetud suures lumetuisus. Õnneks oli oidu suusariided selga panna ning ära külmusid ainult varbad, mitte terve kere.

Raplamaa RM-l, kus pori oli rohkem, kui rubla eest, õnnestus ka poodiumile pääseda – III koht Evelin Ansip-Kukk ja Maris Kaarjärv järel ning põhikonkurendi Agnes Kukk ees. Ka üldises konkurentsis olin seal üllatavalt kõrgel 37. kohal, mis tagaski edu kogu sarjas. Viimased kolm osavõistlust olid tulemuste poolest pigem kesised.

Statistika mõttes on areng võrreldes eelmise aastaga olnud märgatav – 2016. aastal üldarvestuses 73. koht, N35+ klassis 6. koht ja 2017. aastal üldarvestuses 46. koht,  N35+ klassis 3. koht – jaa, õnnestuski üldkokkuvõttes 3. koht kätte saada ☺! Kas ka järgmine aasta joonel – eks paistab.

Silvia, Henry ja Rando, kelle hooaeg peatus rangluuvigastusega