Porter Racing X

2012 aasta alguse talveõhtutel keerlesid peas erinevad mõtted. Peatselt algava kevade hakul oli saabumas tähtis sündmus. Porter Racing spordiklubil täitub kümme aastat tegutsemist. Number on väärikas ja tulenevalt genereerus erinevaid mõtted, kuidas juubeliaasta puhul väärikalt austust avaldada. Selge oli see, et paljalt sefiiritordi ja lastešampusega välja ei vea. Vaja oleks midagi erilist … Head mõtted aga ei sünni üleöö ja nii vahetusidki kalendris päevad kuniks veebruaris välgatas – Porter Racing X saab olema lihtne profiilportree klubi logost – Päkapikust. Siis lihtne kunstilisest küljest, kuna klubiliikmed ei kohtu just tihti pintslitega molbertite taga. Ometi olime välja valinud sobiva lõuendi, joonistustööriista ja kunstiline juht asus planeerima. Eeltöö oli oluline, lõppeesmärgi seisukohast isegi olulisim. Eesmärgiks oli ehedalt edasi anda ühe lihtsa joonega kuju kaunis siluett. See ei tundu just üleliia raske teostada. Ometi muutis kapriisne lõuend, valitud joonistusmeetodid ja kunstnike võimekus ülesande raskemaks, kui see esmalt tundus. Planeerimisülesanne seljatatud ootas ees silueti lõuendile kandmine – raske ja täpne töö. Oli selge, et see nõuab suuremat pingutamist, kui enamik klubi liikmetest on kogenud. Ülesande teostamiseni jõuti alles suve lõpul, täpsemalt augusti viimasel päeval, mil eksisteerisid kõik tingimused kunstiteose jäädvustamiseks.

 

Algne plaan

31. augusti hommikul seisid 2 energiast tulvil meest Kiisa-Tõdva raudtee ülesõidu juures ja kunstiteose loomine võis alata. Lõuendiks oli Eestimaa maastik ja tööriistadeks ratas ja GPS. Nüüdseks oli juba ammu pähe kulunud plaani üksikasjad. Vajalik on jäädvustada rohule, põllukamarasse, rabamättasse, kraavipõhja, metsapinnasesse ning kõikidesse teistesse kontuurjoone alla jäävatesse pinnavormidesse 111,1 km pikkune jälg, mis kaasaegsete tehnoloogiate vahendusel kallile Eestimaa pinnale omalaadse geo-maali loob. Hommikuvalguses ülesannet täitma asunud Porter Racingu vanima liikmestaatusega Priit ja üks noorima liikmestaatusega Konx suhtusid aupaklikult eesootavasse päevatöösse. Päeva jooksul oli plaan piirata 340 ruutkilomeetri suurune ala Päkapiku kontuurjoonega. Vaata kunstiteose plaani!

Esimene kraav

Esimesi vändapöördeid tehes alustati punase kontuurjoonega päkapiku habeme joonistamist. Kuni habeme alumise otsani ei olnud ette näha suuri raskuseid, ometi võttis habemekumerust kujutava joone tõmbamine otse läbi metsatuka sedavõrd aega, et metsaveerelt uuesti teele suundudes hirmutas keskmine kiirus ära. Tunniga olime läbinud 7,5km. Aga kes ütles, et maalikunst peab lihtne olema! Vahelduseks teid mööda Aespalt Rabivereni kulgev habemesagara joonistamine möödus ladusalt. Ka esimeste habemesakkide jäädvustamine läks plaanipäraselt. Kohalik Bulgaaria päritolu lambakarjane oli küll päris kohkunud, kui padrikust väljusid mehed ratastel.Kinnitust saades, et me ikka teame, kus asub Bulgaaria ja vahetades mõned mõtted Eesti

Sukeldume rohelusse

keelerikkuse teemal asusime taas liikvele. Ent õige pea seisime silmitsi esimese pisiprobleemiga. Augusti lõpp ei olnud juhuslik ajavalik – selleks ajaks pidid enamus põllud olema koristatud ja nende ületamine lihtne. Kuusiku taluga külgneval põllul Rabivere külje alla aga laiusid viljapead ja selle ületamine tundus kohatuna. Sündis esimene mitteplaaniline kunstiline mugandus.

Edasi viis habemesagara joonistamine meid risti üle Rabivere raba. Õnneks oli Priit seda varem väisanud ja planeerimise käigus valiti sobilik maršruut, mis andis vähemalt 45 minutit ajavõitu. Sellest hoolimata oli just Rabivere raba see koht, kus tuli jalad esimest

Madalamat vett otsides

korda põlvest saati vette kasta ja ratas šerpa kombel pea kohale tõsta. Kõnidimine möödus kohalikku kobrast kirudes, kes oli sinna uputuse tekitanud.

Rabast pääsenuna väänasime sokkidest rabamuda välja ja tegime esimese kergema eine. Elioni sarja etapp oleks nüüd lõppenud ja mehed laval arutaksid juba omakeskis, kui raske rada taaskord oli. Meie päris seiklus aga alles nüüd algaski.

Habemesagarate joonistamine võis jätkuda vahelduseks kõva kattega teedel ja metsavahelistel käruteedel. See oli ka hädavajalik, sest viimase kümne kilomeetri läbimiseks kulus julgelt üle kahe tunni. Vahelduse mõttes piilusime sisse Lohu veskisse,

Kultuuripaus

imetlesime teeäärseid uusarenduse jäänukeid põldudel ning lähenesime vaikselt Järlepale. Kell oli tugevalt pärastlõunasse keeranud. Olime pea 4,5 tundi oma kunstitöö kallal nikerdanud, kuid olime vaid raskema habeme osa ja käelaba joonistamisega maha saanud. Et selle pintsli liigutamine saab nii vaevaline olla … Aga käes oli lõuna. Teeäärsest põllukivist sai mugav restoranitool, kus kehale pastalaeng anda. Mõtted käisid aga juba järgnevat rajaosa mööda.

Järlepat ümbritseb suur rabamassiiv koos järvega. Päkapiku käe joonistamine nägi aga ette selle massiivi läbimist. Nüüdsest iga kord, kui vaatan klubi logo ja märkan puusas olevat

Järlepa nightmare

kätt, meenuvad automaatselt kanarbikused veerematud rabamättad ja järgnenud 4m kõrgune energiavõsa, mille erihobiks oli ratta omanikult ära rebimine. Ah jaa, kas mainisin, et jalad on jätkuvalt ja värskelt taas märjad, sest läbida tuli üle kilomeetri vesist metsaalust. Aga ilm on hea ja soe. Pole muret.

Väljudes Mahtra looduskaitseala embusest leidsime end omanikku taga igatseva talu kõrvalt. Kiire pilk pardakompuutrile ja selgus, et viimase tunni ja veerandiga läbisime 4 km. Veevarud olid otsas ja lõunasöök oli kehas lahtuma hakanud. Loodame, et elanikud ei pahanda taluhoovi kaevust pumbatud mõne veeliitri kasutamise pärast. Konxu hea nina haistis taga aianurgas veel väärt viljapuud, kust leidsime mõned suurepärase maitsega

Paus, 15 sekundit

pirnubinad. Taaskord väntama hakates ja õuna pugides hakkas täituma kuues tund. Nüüdseks terendaks ka Haanja 100 finish juba läheduses, kuid kiire pilk visandile paljastas, et me ei ole isegi veel poolel teel. Selge, et palju oli veel minna, kuid esialgu huvitas meid ainult üks asi – jõuda Vaidasse, mis oli senise teekonna esimene võimalus asustuse rüpest mõni külapood varude täiendamiseks leida.

Möödusime Tuhala jõest ja ilusast Tuhala kirikust, üritasime distantsilt ammutada jõudu Eesti võimsamalt energiasambalt, kuigi vist jäime selle levialast välja ning edenesime järgneva tunniga jõudsad 20 km. Terendama hakkasid raja enim küsitavusi tekitavad osad – jõeületused.

Sild leitud!

Jõeületuste nagu ka muu marsruudi planeerimisel oli peamiseks abiliseks maa-ameti ortofoto kaart. Eesseisva esimese jõeületuse koht oligi plaani järgi ka kõige detailsematel Eesti kaartidel mitte märgitud, kuid ortofotol selgelt nähtav valge “triip” üle jõe. Sild, toru või mis iganes see pidi olema – see pidi aitama meid üle jõe. Ent enne seda – ootas meid.. energiavõsa. Hirmul on suured silmad ja ees terendavat meie teega ristuvad liinialust nähes otsustasime vältida järjekordset lahingut pajuvõsaga ning olla kavalad kasutades ära jõele lähenevat off-roadi meeste teed, et siis mööda kallast planeeritud ületuskohani jõuda. Milline viga … oi, milline viga … Jõe äärde jõudes rassisime ikka selles samas energiavõsas, kohati 3 m kõrguses pilliroos püüdes mitte lasta mõnel oksal end koos rattaga vette lükata ja seda kõike selleks, et ca poole tunniga vaid 300 m allavoolu liikuda. Ent mida ei paistnud, oli jõeületuskoht.

Üle silla sõit on luksus

GPS-ile jooksis punane jutt üle jõe kohas, kus laiutas 15 m voolavat vett. Mis siis nüüd? Kotis oli 20 m nööri ja mõni akessuraar. Ujuks üle, seoks nööri puude vahele, saaks kuidagi rattad üle … Lähenesime jõele ja erinevate väljapääsude mõtted katkestas pilk päris jõe kaldalt võsa vahelt allavoolu, mis paljastas triibu olemuse – SILD. Siiski olemas, kuid 50 m kaugusel. Saab üle! Taganesime targu jõekaldast mõnikümmend meetrit, et üle lagendiku võtta lihtsam tee sillani. Nüüd paistis puude vahel ka varem ära peljatud elektriliini alune, millele alt luhalt mõne sammuga läbi võsa tõusma pidime. Nüüd jäid 2 “kunstnikku” üksteisele otsa vahtima. Elektriliini alune oli kõva pinnaga murutraktoriga niidetud jalgrada! Silm libises igale võsas tühja ragistatud minutile tagasi mõeldes mööda

Niipidi on ilus, aga läbida tuli risti ...

rohelist muruvaipa sillani ja tagasi ning edasi suunas, kust plaani järgi oleksime pidanud jõeni liikuma. Mururiba juhatas pilgu väikese kaartidel märkimata majani. Ei teadnudki, kas rõõmustada või kurvastada. Hirmul olid seekord olnud liiga suured silmad. Aga pikalt ei olnud selle enam aega mõelda. Ratta selga ja üle jõe – Vaida oli vaid mõne versta kaugusel ning olime õlavart mööda üles liikudes jõudmas mütsi alumise servani. Vaidas põikasime lähimasse poodi, mille ees juba reede varaõhtune jörin käis. Borjomi, Coca-Cola ning söögipoolisega trepil istudes nentisime, et oleme peaaegu 8 h teel olnud ja valget aega on jäänud veel alla 4 h. Plaan aga nägi ette kumera mütsilotu joonistamiseks kena ümara ca 6 km pikkuse joone vedamist üle soistunud ala ning sinnaotsa veel kõrgepingeliinide alust. Selgemast selgem oli, et seni vaid pisikorrektuuridega teostatud plaani tuli nüüd muutused teha.

Kohati sai ka metsas sõita

Kunstiline komisjon otsustas kohapeal, et juubelipäkapiku peakate saab sel puhul olema natuke kogukam ja moodsama joonega. See ei olnud Burda lõige vaid Jägala-Pirita kanali/Igavere lõige – moodne, soodne ja kergelt teostatav ehk meie mõistes 100% kõvakattega teid pidi. Ent mütsi maha joonistamise plaan jõudis veel kord muutuda. Nimelt oli veel kord plaanis Pirita jõe ületus. Varem probleeme valmistanud jõgi oli meil taas risti jalus ja sedapuhku oli ületuskohaks valitud Jüri asulast ülesvoolu jääv koolmekoht, kust oli plaan otseteed lõigata Kautjala mõisani. Ilma pikemalt keerutamata tunnistame üles – me ei saanud sellega hakkama. Ei mingeid glamuurseid kaadreid läbi jõe sumpavatest ratturitest. Ettenähtud rada oli läbimatu eravaldusega ummiktee ja külgnevad kaldaalad olid kaetud 2 m kõrguse pillirooga, mis vaikselt jõesängi suubus. Liialt riskantne – müts sai taaskord uue vormi ja otsustasime ületada jõe mööda autosilda.

Viimane kraaviületus, mis ei paista? Meil ka ei paistnud ...

Tänu muutunud plaanile oli nüüdseks juba kavandatud 111 km läbitud ja lõuendile joone vedamine nõudnud juba üle kümne ja poole tunni. Ent lõpp terendas silme ees. Õhtuvalguses Jürist Tallinna ringteele suundudes lahutas meid lõppunktist veel mõniteist versta. See tundus lohutav. Üle selja pilgu visates paistis madalal taevas täiskuu ja naljatasime, et vähemalt tuleb valge öö … Nali naljaks, pimedus oli maad võtmas, kui Sausti külavaheteid mööda sõites Päkapiku kulmu joonistasime. Sausti mõisa külalistemaja juurest planeeritud otsetee osutus taaskord osalt energiavõsa väljaks, mille kiirelt pimeduses läbimise mõttes välistasime. Tulemusena joonistasime Päkapikule natuke sügavama silmakoopa. Andsime endale aru, et näo joonistamisel ei saa kergekäelisi jooni tõmmata. Tulemus kannatab ju siin enim. Mõisast eemaldudes põlluteele jõudes hakkasid mõtted minema Vääna jõele. Korrektse nina joonistamiseks oli selle ületamine autosillast ca 700 m ülesvoolu hädavajalik. Aga maad võttev pimedus ja päevaga ammendatud entusiasmi ja energiavarud ei tekitanud soodsat pinnast eduka jõeületuse teostamiseks.

Veel natuke minna ...

Otsuse langetamist kiirendas asjaolu, et enne jõeületust oleks tulnud veel üks kaardil märkimata kraav ületada, mis oli paisunud pisijõe staatusesse. Kraavi ületamata oodanuks ees jõeületus soisel pinnasel. Meil oli plaan mitte “112”-te täna helistada ja jõeületuse plaani ootas hülgamine. Õnneks olid kõik vastupidist käitumist  õhutavad kemikaalid juba kahekümnendate eluaastate lõpul looduse skriptile kohaselt kehas lahtuma hakanud ja otsus pimedaid jõgesid tundmatutel kohtadel mitte ületada sündis kergelt. Andsime endale aru, et esteetilise kirurgia karjäär on meil sellega eluks ajaks nurjatud ja kellegi ninasid meil päriselt enam kunagi korrigeerida ei õnnestu. Isegi kui peale maksaksime. Otsisime põlluveerest kõige lihtsamalt ületatava koha (jalad viimast korda reiteni kraavipõhja kastes) ja ületasime viimase veetakistuse oma teel. Pealambi valgusel võtsime Vetka-Lokuti põlluteedelt suuna Viljandi maanteele, kust läbi Tõdva Kiisale suundudes Päkapiku habet mööda allapoole sõitsime.

Punasega planeeritud ja mustaga reaalselt läbitud teekond

Kell 9:26 ületasime Tõdva-Kiisa raudteeülesõidu ja peatusime samas kohas, kus hommikul 9:45 alustasime. Lõime sõbralikult käed ja panime pintsli käest. Töö oli tehtud. Kui hästi või halvasti, sellest puudus veel ülevaade. Kuid ühes asjas olime ühel meelel – midagi nii rasket ei olnud kumbki elus rattaga varem teinud.

Läbisime kirjeldatud teekonnal 132 km ja kuigi enamus kilomeetreid tuli ikkagi jalgadel vändata,  olid ometi enim väsinud käed ja ülakeha.

Olime pea pool ööpäeva ratastel seigeldes läbinud kohti, kus suure tõenäosusega keegi varem ei ole rattaga käinud ja sama suure tõenäosusega enam kunagi ka ei käi.

Tahame selle sõiduga kogu klubi liikmeskonna nimel soovida Porter Racingule palju õnne! Seda sündmust jääb kaunistama väärikas mõtteline päkapiku siluett kaunil Eestimaa pinnal.

Kui soovid tutvuda täpsemalt läbitud teekonnaga :

Porter Racing X Garmin Adventure viide (koos piltidega ja kommentaaridega kaardil)

Garmin Connect viide

Endomondo viide