Kell 5 hommikul stardirivis seista ei ole just tavaline. Pigem ikka ebatavaline. Sama ebatavaline on astuda kell 3.45 kööki ja vaadata kuidas Erik täiesti tavalisel ilmel kaerahelbeputru sisse kühveldab. Aga täpselt nii see oli, istusime oma Austria kodus laua taga ja nosisime koos Eriku ja Lehoga hommikusööki. Kes putru, kes müslit. Ma üldiselt hoian enne sellist võistlust hommikusöögiga tagasi, sest täiskõhuga startida on paras piin ja see võib otsustada kogu sõidu saatuse. Paar korda Tahkos olen sellega alt läinud ja olen oma õppetunni saanud. Ütlus "hommik on õhtust targem" ei kehti pikkade vastupidavusalade jaoks vähemalt minu puhul. Mulle meeldib pigem Björn Dahlie variant, kes 50 km maratoni eelõhtul sõi end kurguni täis riispudru moosiga. Ja hommikul nö. kosmeetiline hommikusöök. Salzkammerguti puhul teeb keerulisemaks asja veel see, et hommikusöök on 1 tund enne starti. No mitte mingi valemiga ei jõua seda toitu ära seedida. Sa võid ka järgida klassikalist "söö 3 tundi enne starti", aga siis sa pead terve öö üleval olema.:) Istusime siis seal lauas, võib-olla veidi vaiksemini kui tavaliselt, sest isegi meiesuguseid kogenud alpimaratoni mehi vaevas teadmatus - mis saab järgneva 12-13 tunni jooksul? Vaikusele lisas ängistust köögiakende taga laiutav pimedus ja miskipärast tundus, et õues on kole ja külm. Õue astudes võttis meid aga vastu hoopis tume, sume ja soe suveöö, mis leevendas väheke pinget. Viskasime jakid peale ja väntasime paar km Bad Goiserni poole starti.

See oli vist aastal 1999 kui me Priiduga leidsime Salzkammerguti kodulehe ja arutasime tõsiselt, et see võiks olla koht kuhu minna. Aga läks hoopis teisiti ja otsustasime enne ära käia Tahko 120 km-l ja alles siis Austrias. See kuidas meil läks esimest korda 2001 a Tahkos võite lugeda siit. Tagantjärele tundub käia enne ära Tahkos väga õige. Ma isegi ei kujuta ette, mis meist oleks saanud Autrias 200 km distantsil. Raskeim tõus mida selleks hetkeks olime kogenud olid Nõmme mägi ja Pukimägi Aegviidus. Austrias katkestada oleks olnud valus. Nii hingelises kui ka majanduslikus mõttes. Läks õnneks teisiti.

Bad Goiserni kitsal peatänaval käis hommikupimeduses üsna vilgas sagimine. Tiirutati niisama, tõsist soojategemist silma ei hakanud. Tavapärasele võistlusärevusest põhjustatud haigutustele lisandusid veel "päris" haigutused. Organism ju veel magas ja sissekühveldatud karbohüdraadid äratusefekti kaasa ei too.

Porter Racingu jaoks on sügiskrossid osa iga-aastasest sügisesest maastikuratta fiilingust. Sindi Sügiskross ehk Sindi endise treeneri ja jalgratturi Avo Nurme mälestusvõistlused jalgrattakrossis on olnud alati üks klubi lemmikuid. Nii nagu mitmel eelmiselgi korral ei pidanud klubi lahkuma Sindist tühjade kätega. Tiimo hoolitses selle eest, et Seenior 1 klassi võit jääks meile ning ületas finishijoone esimesena Juri Molevi (Veloplus) ja Danek Laanela ees. Janek liikus kogu sõidu tõusvas tempos ja jäi napilt neljandaks. Erik oli 5. ja Tarmo 7

Raul: "Rakvere Rattamaraton 2008 ehk lõpuni sõidavad TEGIJAD!"

praktiliselt kogu orgunn oli allapoole arvestust…. tõesti läbikukkunud üritus…. no kurat, suppi oleks ikka pidanud jätkuma… rada võiks olla vähemalt teoreetiliselt sõidetav, siis oleks tegu rattaspordiga…. täna oli võsajooks…. kuidas saab tõelisele rattaspordi harrastajale meeldida muda sees jooksmine??

Need on mõningad lausekatked internetifoorumites, kus kirutakse Rakvere Rattamaratoni, mis tänavu oli tõesti ekstreemne üritus. Sooja ca 10 kraadi, mitmed vihmasahmakad ning muda ja pori. Ja siis veelkord muda ja pori, sekka ka savi, siis jälle muda ja pori. Aga siin saigi selgeks kes on rattur ja kes mitte. Kes sõidab mööda sirget metsateed ja kes väisab kuusikutes asuvaid singleid. Ei salga, ka mulle ei meeldi ringidel sõita, sest alati on jube hää katkestada ning järgmisele ringile mitte minna, aga tänavu sellist mõtet ei tulnud. Enese proovilepanek ning tahtmine lõpetada see esktreemsus, viisid mu võiduka finis¹ini. Kui veel arvestada seda, et tänavune treenitus on ikka väga kesine, siis seda suuremad on need väikesed rõõmud mida rajal koged ja millest ainult sina ise aru saad. Sõita krampidega/rattaga/maapinnaga maadeldes mäkke ja alistad selle sõites, mitte kõndides… Laskud mingist minikünkast alla äärmise ettevaatlikusega, et mitte kukkuda ja ei kuku…. (lõpuks ikka kukud, aga siledal maal, sest lihtsalt on nii libe). Kui ratturi parimaks abimeheks on pisut vähem pehmem ja pisut vähem mudane kraaviperv, millel sa muidu iialgi ei sõidaks…. Kui lepavõsa kuhu sa sisse lendad, tundub pehmem kui sulepadi… Nüüd ma tean, miks ma sõidan rattaga, mis maksab mitu kuupalka, sest just sellistes tingimustes saad sa aru, mis on kvaliteetne ja töökindel ja mis mitte. Ja sitta sellest supist ja kohukesest, diplomist ja korrektsest lõpuajast, ma olin igaljuhul võitja!!!

41. Tiimo
61. Janek
165. Raul

Südtirol Dolomiti Superbike on üks nn."kohustuslikest" alpimaratonidest, mida iga vähegi tõsisem maastikurattafänn peaks vähemalt korra läbima. "Kohustuslikku" kategooriaasse kuulub ta tänu ühele kriteeriumile - The hardest mountain bike race in the Dolomites. See lause ei ole minu enda poolt välja mõeldud, see on kujunenud aastate jooksul ja korraldajad on võtnud omale julguse seda maratoni nii nimetada. Ja neil on selleks täielik õigus. Sõidu ajalugu saab alguse 1995. aastast, mil esimesed ratturid 1150 m kõrgusel asuvast Villabassast 120 km rajale suundusid. Võistlus kogus aina enam populaarsust ning 2006 a peeti ürituse raames ka esimene World Cup etapp, mille võitis Kolumbia kuulsaim maastikurattur Hector Leonardo Paez. 2007 a korrati sama üritust eliitrattruritele ning 2008 aastaks oli võistlus UCI silmis usalduse võitnud - Villabassa ümbruse mägede radadel selgitati välja maailma parim maratonisõitja UCI Mountain Bike Marathon World Championchips raames.Viimasel osalesid ka eestlased ja nende käekäigust võib täpsemalt lugeda Tarmo blogist.
Tänu MM-ile oli kogu linn peomeeleolus. Villabassa on väga väike koht, ümberkaudsed Toblach ehk Dobiacco ja San Candido ehk Innichen on palju suuremad ja tuntumad paigad. Toblach on eriti tuntud oma murdmaasuusa radade ja -võistluste poolest. Sealsete nimede omapära on see, et kõik kohanimed on kahes keeles - itaalia ja saksa - ja tihti hoopis erinevad. Ma ei mäleta ajalugu nii hästi, kas tegu on endise Austria või Saksamaa aladega, kuid kes teab võib mulle seda kirjutada tarmo@porterracing.ee Muideks Villabassa saksakeelne nimetus on Niederdorf. Kogu küla oli MM ja Dolomiti Superbike temaatikaga kaetud, alates plakatitest ja lõpetades suure näituse- ja müügiplatsiga, kus mitmed tuntud firmad oma kauba välja olid pannud. Nagu ikka sai lasta ka oma kaherattalist timmida otse tootja esindaja juures. Kohustuslik pasta-party hakkas peale juba päev enne võistlust ja tasuta kausitäie energiarikast toitu sai kätte nii enne kui ka pärast võistlust. Sponsoreid üritusele jagub, esindatud on nii kohalik pank, pastatootja, toidulisandite valmistaja, spordiriiete tootjad ning ka piirkonnad ise ilmselt omavalitsuste näol. Kõik see tähendas seda, et numbrit kätte saades ulatati sulle ka nänni täis kilekott, kus lisaks erinevatele trükistele võis leida veel õunu, pastat, jogurtit, küpsiseid, kleepekaid, ühe polosärgi ja igasugust muud nänni. Kiibid on sealkandis alati kinnitatud numbrite taha kleepsuga. Väga hea lahendus minu meelest, sest kiipide kinnitusega on siinmail tihti sekeldusi. Kes kinnitab selle esikahvlile, kes raamile ja mõni kaotab üldse ära, sest plastikust kinnitused ei ole alati kõige usadusväärsemad.
Üritusest on tänapäevaks välja kasvanud pea 4000 sõitjaga võistlus. Ümbruskaudsed rajad ja teed ei ole väga laiad ja seetõttu kohaldatakse starti lainetena 5 min vahedega. Stardigruppidesse jagati vastavalt eelmis(t)e aasta tulemustele ja registreerimise ajale. Mul ei olnud kahjuks midagi ette näidata ja sain automaatselt koha viimasesse stardigruppi numbriga 4190. Kuna võtsin seda sõitu hea eelsoojendusena järgmisel nädalal toimuva Salzkammerguti 209 km pikkuse võistluse jaoks, siis ei olnud minu jaoks tähtis ei stardigrupp ega ka hilisem tulemus. Oluline oli veidi pingutada ja üle pika aja taas mägedega kohaneda. Tõotas tulla mõnus pingevaba sõit. Võistlusklasse on meestel tervelt 12, naistel 4 ning eraldi peetakse veel tandemite arvestust. Minu võistlusklass oli Master 2 . Lastesõidud korraldatakse reegline eelmisel või järgmisel päeval peale põhisõitu. Nii saavad ka põhisõidust osavõtjaid oma järelkasvu egutada ja julgustada.
Nagu öeldud, saab 120 km pikkune põhisõit (lühem versioon 56 km) alguse 1150 m kõrguselt ja läbib 3 suuremat tõusu, millistel kõrguste vahe on 600 - 900 m. Lisaks veel 3 umbes 200-300 m kõrguste vahega tõusu, mis tunduvad suurte kõrval profiilil tillukesed, aga teevad su juba väsinud jalale oi kui palju kurja:). MM-i ja maratoni rada oli suures piires sama, vaid esimesel ja kõige suuremal tõusul oli ässade rada juhitud umbes 4 km lõigul otsemat teed üles mööda kiviklibust matkarada, mis kangesti meenutas vana teed enne kui sinna asfalttee ehitati. Meie kihutasime üles mööda vimast.
Minu start oli hommikul kell 8.20. Päike oli just enam vähem selleks ajaks üle oru jõudnud paistma hakata, nii et ei pidanud soojendusriideid peale panema. Nagu tavaks pani grupi esimene ots täiega minema. Ma ei läinud põhimõtteliselt nendega kaasa, sest nagu eespool öeldud, polnud plaanis kõike välja panna ja tahtsin rohkem mõnusat sõitu nautida. Kuigi rada on stardist alates tõusev, siis pundis sõites ei pane seda eriti tähele. Esimene tõsisem tõusunaksakas oli vaid 100 m kõrguse vahega, aga see eest väga järsk. Arvasin juba stardis, et seal läheb kindlasti kitsaks ja peab maha tulema, aga vedas siiski nibin-nabin välja. Kiirus läks küll nii alla, et väga vähe jäi puudu, et jalg maha panna. Võib-olla oleks õigem siiski vähemalt esimesed 10 km kiirema esiotsaga kaasa minna, sellega väldid võimaluse, et pead kuskil jalutama. Jalutamiseks läkski umbes 5 km-l, kus rada pööras asfaldilt metsa, muutus kitsamaks ja seal oli paar järsemat tõusunukki. Mina nimetan neid "astmeteks". Need on tavaliselt u 30...50 pikad ja viivad sind hulga meetreid ülespoole. Olles ise nüüdseks sõitnud 27 maratoni Alpides, võin kogemustest öelda, et reeglina koosnevadki enamus tõuse "astmetest" ja "vaheetappidest". Kui järsu astme ära sõidad, siis saad teatud aja leebemal "vaheetapil" hinge tõmmata. Viimane ei tähenda seda, et see on sile maa, kaugel sellest. Aga peale 14...25% "astet" liigud edasi mööda 6...10% "vaheetappi", mis meeldib su jalale hulga rohkem. Niisiis Dolomiti esimestel "astmetel" olin sunnitud jalutama, kuna kuhugi minna polnud. Karavan läks ees ja ma pidin oma tempo nende järgi sättima. Kui taas jälle väntama sai hakata, otsustasin tiba tempot tõsta, et vältida edaspidi "jooksukaid". Esimesse tippu, mille nimeks oli Prato Piazza, jõudsin ma ühe tunni ja kuue minutiga ehk 20 min aeglasemini kui päev varem MM-i liidrite grupp. Stardist esimesse tippu oli täpselt 15 km. Sealt edasi läks kihutamiseks, ees ootas 23 km laskumist, millest esimesed 7 km viisid otse mäest alla ja kogu järgnev oli lihtsalt langev profiil. Kuigi ma suurem asi laskuja ei ole, läks seekord kuidagi eriti lihtsalt, vaid paar sõitjat möödusid. Tunne oli hea ja laskumine kuidagi minu jala järgi. Võib-olla aitas see, et oli selle eelmisel päeval läbi sõitnud. Mäe all sõitsime üle karjamaa lehmade vahelt läbi ja sealt hakkas pikk 11 km matkarada alla Toblachisse. Väntasin seal mõnuga, pööramata mingitki tähelepanu puntidele, kellest möödusin. Mul spidokat peal polnud, aga eelmisest päevast teadsin, et kiirus on seal pidevalt 40...50 kmh. Umbes 2 km enne Toblachit vaatasin korra selja taha ja mida ma näen - minu taha on kogunenud korralik seltskond. Kuna nad ise tavaliselt nii kiiresti vändata ei suuda/ei taha, siis oli neil hea minu taga tirri lasta. Paljud sealsed sõitjad on siledal maal, kus tuleb palju powerit kasutada, tõelised hädad. Parem on neid mitte pundi ette lasta, siis jääb minu meelest aeg seisma. See eest mäkke lähevad nad hästi (osaliselt) ja alla tulevad veel paremini. Parem on alati oma tempoga edasi lasta, küll nad tagant ära kaovad. Eriti tihti juhtub seda tehnilistel kohtadel, neil ju Prükkel Cupi kool puudub:). Seekord läks täpselt samamoodi. Paar km enne Toblachit keeras rada metsa alla singlile, kus mõni üksik juurikas ja mudane koht. Ma ei tea mis mu taga toimus, aga Toblachisse ma jõudsin üksi ja võtsin naiste käest juua. Edasi, järgnevad 85 km sõitsin ma enamus aega üksi. Ilmselt olid kiiremad püüdmatus kauguses ja need keda kätte sain, ei olnud enam koostöövõimelised. Teine suur tõus, mille tipus asus kohake Monte Croda Rossa, oli 300 m vertikaali lühem, kuid see eest tõusunurk oli järsem. Mõned astmed tuli võtta slaalominõlval kõrvetava päikese all ja see valmistas veidi piina. Sellel tõusul sain kokku Leho Ripsiga (Alpikann), kellega koos tõusu lõpuni sõitsime ja sealt ka alla kihutasime. See oli tõeliselt nauditav laskumine, kus tavapärase lahtise kiviga kruusaka asemel oli mullane ja kivine laiem rada. Tõeline maasikas XC fännile! Kohalikele see väga vist ei meeldinud, sest võtsime Lehoga nii mõnegi skalbi seal. Kahjuks jäi Leho veidi maha järgneval tõusul kui ma eessõitjatest mööda kiirendasin ja nii ma jätkasin taas üksi. Jäi veel üks suurem tõus, millest ma miskipärast midagi eriti ei mäleta. Viimased 20 km ootasin juba väga lõppu, sest oma mõtetes ei olnud ma arvestanud nii pika sõiduga:) Ega ma ju vaadanud ka eelmise aasta lõpetajate aegu. Viimased 20 km olid tegelikult huvitavad, rada käis üles alla ja selline jõnksutamine võttis sust viimasedki mahlad. Mitmed laskumised olid viidud osaliselt singlitele ja mõned olid isegi nii karmid, et pidi maha tulema. Nimelt olid seal sellised mudaaugud kivide ja juurikatega, et raske oli isegi jala alla tulla. Väsinud sõitjaid tuli üha enam ja enam vastu ning kuidagi ei jõudnud ise seda viimast laskumist ära oodata. Kell tiksus juba üle 6 tunni kui lõpuks tundus, et rada pöörab lõplikult alla. Polari altimeeter ainult kinnitas seda. Viimasest 5 km laskumisest oli vähemalt pool väga tehniline singel ja üsna järsk pealegi. Taas tõeline nauding. Efekti lisasid pimedas metsas sähvivad fotokate välklambid, mille fotograafid olid rajale paigutanud. Pildistamise protsess oli automaatne, fotograafid ise istusid mäe otsas ja aparaadid muudkui välgutasid allpool sõitja saabudes. Fotograafid olid pildistamiskohad väga hoolikalt valinud, sest keegi ei taha hiljem osta pilti kus sa imed koos mingi pundiga siledal teel. Selliseid "juhuslikke" seeriaid nagu meil kohalikel üritustel tehakse ja hiljem müüakse, ei ostaks seal keegi.
Laskumine lõppes Villabassas, kus majadevahel peale paari kurvi oligi finish. Aega kulus mul selleks Salzkammerguti "soojenduseks" 6 tundi ja 23 minutit, millega ma oma vanuseklassis oli 27. ja üldjärjestuses 148. Keskmine kiirus 18,75 kmh. Kohaga jäin täiesti rahule, arvestades seda, et ei läinud "panema" vaid nautima sõitu. Panema lähen Salzkammerguti, mille nimel olen treeninud talvest saadik. Sõiduvorm tundub vaatamata haigele kannakõõlusele olevat hea, seda kinnitab ka vaheajapunktidest saadud info. Esimesse vaheajapunkti jõudes oli oma vanuseklassis 54, u poolel maal 65. km-l olin juba 36. ning finishis 27. Seega tõusvas joones pidevalt.
Väga tubli sõidu tegi Indrek Kelk (Hawaii Express), kes ilmselt võttis seda võistlust tõsisemalt kui mina. Indrek lõpetas minust ca 20 min eespool ajaga 6:02.47 ja oli meie vanuseklassis 15. ja üldjärjestuses 77. Tundub, et mäed sobivad Indrekule hästi. Aga ega enne seda teada ei saa kui ära ei proovi.

Peale uue ratta soetamist aina paremasse hoogu minev Janek lõpetas Rapla Rattamaratoni 6. kohaga, hõivates sellega viimase poodiumikoha.
Paluküla 100 arvestuses tegid kaasa Tiimo ja Erik, kes esimese ringi sõitsid koos lühema maa sõitjatega esimeses grupis. Eriku sõnul oli tempo üsna kõrge ja grupp lagunes teise ringi alguses Paluküla suusaraja tõusudel. Tiimo ja Erik jätkasid sõitu koos kuni lõpuni ning olid finishis vastavalt 7. ja 8. Erik hindas rada heaks, kuid ütles, et oma sõiduga siiski päriselt rahule ei jäänud. Võimed oleksid lubanud sõita esikolmikusse, kuid ju siis ei olnud lihtsalt tema päev.
74. km distantsil ehk Rapla Rattamaratoni raames sõitsid veel Harry ja Raul ning lõpetasid samuti headel 9. ja 11. kohal.

Alates 2001 aastast kui Tarmo ja Priit kahe esimese välismaalasena seisid Tahko napis, vaid 150 sõitjat koondavas stardirivis ning sellega korraldajate jaoks international breakthrough korraldasid, on sealmail paljugi muutunud. Muutused sõitjate osas olid näha juba järgmisel aastal, stardis oli juba 5 eestlast. Kui palju on neid stardis täna, ei viitsi keegi kokku lugeda. Igal juhul tuleb neid lugeda kümnetega. Korraldajad on ilmselt väga rahul, sest üritusel on tuhande osavõtja ja juba ammu on minetatud "põlveotsas nokitsejate ürituse" maine ning võistluse korraldamisest on saanud äri. Kõik see muudab kahjuks ka võistluse üldist aurat. Rajad tuleb teha vastavaks massidele mõelda välja erinevaid lisateenuseid ja üritusi, et rahvast kauem kohal hoida ja viimast võtta. Rajavalik on just see, mis enim muret teeb. Suurem osa "süüst" oluliselt lihtsamaks muutunud rajal lasub vast maaomanikest kinnisvaraarendajatel. Priit, Erik, Kaupo ja Ermo mäletavad kindlasti veel seda kui nüüdse asfalttee asemel suunduti stardist alla järve äärde ning sealt kivisele ja juurikasele singlile, mis läbi mõne mudaaugu ning lühikese ja järsu tõusunuki viis Killernousuni välja. Laskumist Killernousult nüüdsele golfiväljaku alla jäävale alale, mis oma imevate mudaste rööbaste ja suurte kividega garanteeris, et esimesele Kinahmile jõudes tulid esimesed katkestusmõtted pähe. Kusjuures enne esimest Kinahmit tuli läbida raske Muorimäki pehme tõus mööda mudast singlit, kus teisel ringil olid kand ja varvas ainukesed abimehed. Nüüdseks läbitakse see rajaosa mööda astmeliselt tõusvat kruusateed. See on ka hea variant, aga see ei oma sellist väljakutset. Killernousu eemaldamine rajast ületab aga juba igasuguse piiri, sellega kadus üks osa Tahko MTB firmamärgist. Ma ei taha siinjuures vinguda ja pidevalt soiguda midagi "vanadest headest aegadest", aga mitmel klubiliikmel on järgnevaks aastaks keeruline veel end motiveerida osalemaks Nilsiä küngaste vahel.
Lisamotivatsiooni Tiimole, Erikule ja Tarmole pakkus sel aastal 180 km sõit. Algsest matkadistantsist on tasahilju saanud võidusõit. Tarmo ei saanud kahjuks jalavigastuse tõttu sõidust osa võtta, kuid Erik ja Tiimo oli 28. juuni varahommikul kell 5 stardis. Üllataval kombel oli stardis ka Soome parim maastikurattur Eero Jäppinen, kellele ükski teine stardis olnud sõitjatest konkurentsi ei pakkunud. Seetõttu käis ülejäänud meestel võitlus 2. koha peale. Tiimo näitas taas oma sihikindlust ja head vastupidavust pikkadel sõitudel ning ületaski lõpujoone teisena ajaga 10:54.19, kaotades Eero Jäppinenile üle 1 tunni. Erik katkestas halva enesetunde tõttu võistluse 5. kohalt peale teist ringi.
120 km sarjast võttis Porterist ainsana osa Ermo, kes lõpetas 23. kohal.
60 km sari on meie klubis tavaliselt populaarseim ning siin startis 5 sõitjat:

Harry 52. 3:38.02
Priit 60. 3:41.52
Raul 68. 3:43.54
Juhan 173. 4:07.25
Kaupo 455. 4:53.29

Samal ajal kui Tarmo ja Ermo nägid Ogre 24h sõidul vaeva vihma, külma ja Riia rattakulleritega, osales Tiimo samal pikal sõidumaal sooloklassis Levil Kona Europe toetusega üritusel Levi24. Teist korda peetud kestvussõitu iseloomustavad polaarjoone tagune tundrarada, juunikuised lumejäänused, raja ääres samblikku näksivad põhjapõdrad ja loomulikult polaarpäev ehk midnight sun nagu välismaalased armastavad öelda. Valgustuse pärast juunikuu öösel sealkandis pole vaja muretseda. Rajal oli pikkust 9 km, mis oli algselt planeeritust mõni km vähem, kuid hiliskevadised ja varasuvised ilmad polnud suutnud maapinda veel põhjalikult kuivatada. Lauge profiiliga rada oli üsna lihtne, kuid mõned ehtlapilikud kivikülvid hoidsid sõitjate meeled erksatena.
Tiimo alustas sõitu juba tavaks saanud taktika järgi suhteliselt kõrge tempoga, eesmärgiga testida konkurente ja võimalusel sõita sisse turvaline vahe. Sõidu esimeses pooles pakkus Tiimole kõva konkurentsi belglane Lieven De Rycke, kes 90 km vaheajapunktis kaotas Tiimole vaid 8 min. Kolmandat kohta hoidev soomlane Jussi Karjalainen Paksukumi Teamist kaotas juba üle tunni. Belglase vastupanu rauges alles varajastel hommikutundidel ning peale 180 km läbimist kaotas ta Tiimole juba veidi üle tunni. Samal ajal hakkas vaikselt oma positsiooni parandama Jussi Karjalainen, kes võstluse lõpuks 33 rigi läbides suutiski belglast edestada. Tiimo läbis 35 ringi ning olles u 1,5h enne 24h möödumist soomlasele püüdmatu, otsustas rajalt maha tulla. Tasuks juba teine esikoht Soome 24h võistlustelt.

Tarmo ja Ermo käisid oma kogemustepagasit täiendamas Läti lahtistel meistrivõistlustel 24 tunni paarissõidus Ogres nng naasid naabrite juurest tubli 2. kohaga. Alla jäädi vaid kogenud Läti paarile, kel 24h sõitudes juba aastatepikkune kogemus.Võitjad on ametis Riias rattakulleritena, kes läbivad oma singlespeedidega päevas 100 km ning nn. töökilometraazhi koguneb aastate jooksul üle 20 000 km.
Võistlus algas laupäeva keskpäeval tugeva vihmasajuga, mis kestis lakkamatult kuni kella 6-ni õhtul.See tegi võistlemise raskeks, sest riided olid pidevalt läbimärjad ning paarilist oodates puges külm kiiresti naha vahele.Külma ja märjaga võitlus kestis terve öö ja mõlema sõitja arvates see oligi võistluse raskeim osa. Esituled ratastel lülitati sisse orienteeruvalt kell 23 ja vajadus neid kasutada kestis umbes 4-ni hommikul. Tagatuli oli korraldajate poolt tehtud kohustuslikuks juba kella 21 saadik, mis oli ka õige otsus.
Rada ise koosnes kahest osast. Veidi üle poole oli maha märgitud kohalikele singlitele, mis tänu kiiretele kurvidele ning pidevalt üles alla keerutamisele andis välja väga korraliku ja tehnilise XC raja mõõdu. Kuna tegu oli lehtmetsaga, siis mullane rajapõhi muutus vihmaga kohati tõeliseks liuväljaks. Teine rajapool sobis rohkem maratonifännidele, loogeldes põhiliselt männimetsas asuvatel laiematel teedel, kuid sisaldas samuti mõningaid tehnilisemaid tõuse ja laskumisi. Rajale võib anda kiitva hinnangu, planeerimisega oli vaeva nähtud. Raja pikkus oli veidi üle 8 km ja tõusumeetreid ühe ringi kohta kogunes 110.
Ligi 450 km pikkuse ja üle 5000 tõusumeetriga võistlusel juhtisi lätlased enamus aega u 2 minutiga Porter Racingu ees. Kolmanda kohaga tehit asjad klaariks juba enne pimeduse saabumist ning vahe nendega oli juba rohkem kui 1 ring. Öösel haaras paariks tunniks liidriohjad ka Porteri tiim, kuid lätlastel õnnestus vahe tagasi sõita ja taas juhtima minna umbes kella 5 ajal hommikul.Vahe kasvas vaikselt ja seekord lätlasi enam püüda ei õnnestunud.
Kuna Porteri tiim sõitis sellist sõitu esimest korda, siis kindlasti jäi varu taktikalise planeerimise osas, kuid saadud kogemused on hindamatud ja neid loodetakse realiseerida juba järgmistel sarnastel võisltustel. Vaatamata sadanud vihmale ja tekkinud porile kestis meie meeste tehnika hästi ning vead, mis oleks võinud saatuslikuks saada, avastati alles hilisemas rattapuhastamise käigus. Ermo avastas oma kummilt pika sisselõike ning Tarmo käpal oli kadunud üks neljast hammasratta poldist, mis kohati segas käiguvahetust.
Korraldusest jäi meie meestele hea mulje ja sõbralikud naabrid kutsusid meie tiimi selle aasta erinevatele üritustele.

Erik näitas teravat jalga pea vahetult enne hooaja tähtsamaite võistluste algust, saades Hansapanga MTB sarja Toila etapil 3. koha. Eriku jaoks oli see üle pika aja taas pääsemine poodiumile antud sarjas. Oma sõiduvormiga on Erik hetkel rahul ja liikus Toilas oma sõnul hästi. Teisel kohal sõitev Rego Tohvrel (Veloplus) oli pidevalt nägemisulatuses, kuid vahe püsis terve sõidu stabiilsena. Veidi imestama paneb Toila etapi pikkus. Kui maailmas peetavatel erinevate riikide rattakrossi eliitsarjades jääb võitja aega 2 tunni kanti, siis Toilas said mehed õhtule juba peale 1 tund ja 8 min kihutamist. Seda on rattakrossi kohta aga selgelt vähe. Loodame, et tegu oli erandiga ja hilissügiseste cyclo crossi võistlustega samasse ajavahemikku jäänud rattavõistlus on edaspidi ajaliselt pikem.