Saku üks kahe nulliga, kümme astmes kaks või lihtsalt sada. Lugu, mille algus näib nüüdseks juba muinasjutuliselt seitsme maa ja mere taga. Lugu, mis jätkus igal kevadel juba 13 aastat järjest. Kelle jaoks lihtsalt üks rattasõit, kelle jaoks võiduambitsioon, kellele eneseületus, kellele astumine täiesti uude maailma põneva avastamisrõõmuga, kellele sotsiaalne sündmus, kellele kuuluvustunne ja kellele küljeluu. Kuidas iganes, mul on ääretult hea meel, et „meie“ väike mets selle ühe päeva näol on leidnud koha paljude maastikuratturite südames. Põrgu päralt, meie mets on nii vägev, et isegi rongid soovivad meie parimatel singlitel sõitma hakata ja harvesterijuhid on juba siin mitu head kestvussõitu korraldanud! Milline tunnustus!
… Kust need kaks viimast lauset nüüd tulid!? Lihtsalt rullusid paberile kuskilt vahemälust. Siiski, ilma metsata ei ole meil S100. Kahjuks aga terendab just viimane perspektiiv meie silme ees üha süngemalt. Olen õppinud selle mõttega elama. Sügisel värskete raiesmikkude risu alt tubli seltskonnaga singleid otsides mõtlesin – see ei ole maailma lõpp. Ja see ei olegi. Kuid see on valus. Istusin üksi kännul, mis kandis alles hiljuti muljetavaldavat kuusevana ja pisar tuli silma. See on üks valus muutus, mis vajab aega, et sellega harjuda. Mina ei kaotanud kodu, ma elan edasi. Kõigil ei läinud nii hästi. Värsked raiesmikud, hiljutined mets oli mäkrade, jäneste, kitsede, põtrade ja muu eluslooduse asum koos oma mänguväljakute, toitvate põldude, armsate koduhoovide, turvaliste urgude ja liikumisteedega. Inimeste mõistes Nõmme, Pirita, Viimsi, Kadriorg. Enne talve saabumist muudeti kõik see pihuks ja põrmus. Ja sellest on kahju, paljud metsaelanikud ei pruukinud edasi elada. Nemad on meie seaduste järgi ohverdatavad. Neil puudub õiguskaitse ja puuduvad õigused.
Sarnaselt on suures plaanis ohverdatavad ka meie sportlikke ja looduslähedasi eluviise propageerivad kohalikud avantüürid. Ilmselt elan juba pikka aega ettekujutusmaailmas arvates, et tegeleme millegi vajalikuga. Ainuke kinnitus sellest on 200 inimest S100 stardijoonel, 60 rõõmsat last Lastesarja stardiväravas, 70 inimest Saku Trail Runi’l ootamas varmalt kasutamaks metsas jooksmise võimalust, üha suurem arv inimesi, kes digividinatega metsas liikumisega moodsatesse keskkondadesse „kuumkaartidele“ enda jälje jätavad ja üks riiklikul tasandil dokument. Kummaline, mõtlen kas need episoodilised sündmused ja värvilist joont ekraanile manavad nullid/ühed serverites on meid (spordiaktiviste) liikuma panev jõud? Võib olla. Ehk on see suuremas plaanis meie väike mull, kuhu põgeneda? Paralleelmaailm, mis ei üllata meid halvas mõttes, kui endast parima anname!?
Nüüd olen mõtetega juba nii sügaval rabas, kust pole ükski Saku 100 rada äbi käinud. Meenub, et avades valge lehe plaanisin kirjutada loo oma Saku 100’st. Nüüd oleme ridade ja mõtetega siinmaal, kuid ma pole veel stardikanga alt lahkunudki. Tunnistan ka endale, et selline ongi minu Saku100. Oluliselt rohkem, kui 100km metsarajal, 43700 korda ring käinud jooksud, aeg alla 6 tunni või see üks laupäev iga aasta mai kuus. Minu jaoks Saku 100 ei saagi läbi. Ta on kogu aeg tulemas.
Arvasin, et olen lõpetanud, kuid soovin veel midagi jagada. Kõikides nendes Saku 100 laupäevades metsas on minu jaoks üks tõeliselt imetlusväärne hetk. Ei, see ei ole kiireima veeremine üle lõpujoone või Juhani Vägijook (kuigi Juhani mõdu on igati priima). See hetk saabub, kui puude vahelt ilmub nähtavale viimaselt ringilt saabuva viimase ratturi kuju. Ta on tavaliselt suundunud viimasele ringile tunde hiljem, kui kiireimad lõpetasid. Ei ole harvad korrad, kus ta on esimest korda nii pikal sõidul ja on alles värskelt rattaspordi juurde jõudnud. Jätame ta hetkeks ajas seisma sinna puude vahele. Teate seda tunnet, kus soovite unustada kõik, et midagi uuesti päris esimest korda elus kogeda? Teil on emotsioon, mille juurde soovite tagasi pöörduda, kuid see ei ole võimalik. See tunne on liiga sügaval. Aga paneme ratturi taas liikuma, hetk hiljem ta ületab lõpujoone. Ja bäng! Siin on see tunne – hetkeks loed sa lõpetanu näolt kõige ehedamat rõõmu, naudid seda hetke kellegi 100% siirast õnnest, mida pakub rattasõit. Selleks viivuks saad olla peaaegu tagasi seal, kus oli su enda rattasõitu armumise hetk. Sellel hetkel ei ole hinda.
Long live S100!
Tänan kaunite fotode eest Agnes Pajur ja Janne Epner.
